Intellektuaalomand
Intellektuaalomand
Tänases artiklis vaataks täpsemalt, mis on WIPO intellektuaalomand, millised on selle erinevad komponendid ning mis on minu arvamus neist. Kuigi sageli arvatakse, et seadused on pigem juristide teema, puutuvad ka IT-inimesed nendega üsna tihti kokku, olgu selleks tarkvaralitsentsid, autoriõigused või muud digitaalse sisuga seotud küsimused.
Nende valdkondade aluseks on suuresti ühe organisatsiooni põhimõtted - WIPO. Tegemist on ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) all tegutseva organisatsiooniga, mis tegeleb intellektuaalomandi, nagu patentide, kaubamärkide ja disainilahenduste, rahvusvahelise korraldamisega. Lihtsamalt öeldes aitab WIPO kujundada, millised võiksid olla reeglid erinevates riikides. Just see organisatsioon on ka välja toonud peamised komponendid, mis moodustavad intellektuaalomandi.
Kõige töökorras komponent
Litsents on sisuliselt luba kasutada mingit teost, tarkvara või leiutist kindlatel tingimustel. See määrab ära, mida kasutaja tohib teha ja mida mitte.
Kõikide komponentide seast arvan, et toimivad tänapäeval kõige paremini just litsentsid. Nende peamine tugevus on paindlikkuses, autor või ettevõte saab ise otsustada, kuidas tema loodud toodet või tarkvara kasutatakse. On olemas nii rangete piirangutega kommertslitsentse kui ka vaba tarkvara litsentse, mis annavad kasutajatele rohkem õigusi ja vabadust.
Lisaks on litsentsid suutnud tehnoloogia arenguga üsna hästi kohaneda. Näiteks avatud lähtekoodiga tarkvara levik näitab, et õigesti kasutatud litsents ei takista arengut, vaid võib hoopis soodustab erinevaid inimesi koostööd tegema, et paremaid lahendusi meile kõigile pakkuda. Kõige parem näide sellest oleks Linux.
Aga, midagi vajab ka väga muutusi
Autoriõigus on õiguskaitse vorm, mis kaitseb loominguliste teoste autoreid, andes neile õiguse oma teost kontrollida ja sellest tulu teenida.
Samas vajab minu arvates autoriõigus kõige rohkem uuendamist. Kuigi selle eesmärk on kaitsta autori õigusi ja tagada talle, et keegi teoseid ilma loata ei kopeeri, ei tööta praegune süsteem enam täielikult tänapäeva digikeskkonnas.
Üks peamisi probleeme on autoriõiguse pikk kestus, mis võib ulatuda kuni 70 aastat pärast autori surma. See on minu arvates liiga pikk periood, tahaks uskuda, et isegi pärast maailmast lahkumist, sooviks autor, et keegi tema teost ka jätkaks/kasutaks inimeste heaolu nimel.
Teiseks probleemiks on see, et autoriõigus ei arvesta hästi sellega, kui lihtne on tänapäeval infot kopeerida ja jagada. Interneti on oma olemuselt info levitamise keskkond, ning on raske piirata, mida kõik kasutajad levitavad, isegi kui teavad, et tegevus on illegaalne. Ilmselt tuleneb see sellest, et internetti kasutajaid on liiga palju, et kõiki niimoodi jälgida ning suures pildis on see väärtegu võrreldes tõsistemate kuritegudega, seega valitsused suurt vaeva ei näe.
Kasutatud allikad
https://www.wipo.int/en/web/about-wipo
Comments
Post a Comment